Vaikelu kahe teo ja ühe käbiga.

Umbes niisugune näib olevat elukorraldus jaaniõhtule järgneval hommikul.

Fotojaht. Loojang. Parandatud ja täiendatud väljalase.

Siin on päikeseloojangu pildid, mis tehtud ca 3 tunni jooksul.

Niisuguseid loojangumomente ja -värve püüdsin oma aparaati 24. juuni õhtul rabajärve ääres.


Alles üsna kõrgel, kuid varsti...

hakkabki loojuma

poeb ette tekkinud pilvest mööda


ning soosaarel kasvava metsatuka taha peitu

näitab veel mõnda aega kaunist kuma

ning seejärel saabub õhtuvalgus.

Põhjamaa valged ööd.








Siin on kevade viimase päeva päikeseloojangutaevas ja -maastik Tartumaal.




Teised

Fotojaht. Tee

Sündimise tee.

Kiili viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.

Üks hetk kiili eluteel.

Äsjakoorunud kiili keha on pehme ja peaaegu värvitu.
Paari päeva jooksul omandab see aga liigile omased tunnused,
tiivad muutuvad jäigaks ning kiil hakkab lendama.

Kiili valmikustaadium, mille jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, kestab vaid mõned nädalad.
Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel ühe aasta, mõnedel ulatub aga kolme-nelja aastani.

Rabajärve kaldataimedel, kus seda sündimise imet pildistada õnnestus, oli ohtralt noori kiililapsi lennuaja küpsemist ootamas.
Päike sillerdas nende tiibadel.
Võrratu vaatepilt!

Teised

Puuvili. Meem.

Ringiveerevas puuviljameemis pidas Emmeliina mind tammetõruks. Tõrust võib kasvada uhke ja suur puu. Tõrudest said alguse hiied, kus tammehiiglaste vahel meie esivanemad oma tähtsaid toiminguid toimetasid. Seega kanda tammetõru tiitlit on vist üsnagi vastutusrikas. Eh, Emmeliina, Sind küll!



Käsitlen meemi omal kombel (loodan, et reeglite rikkumine pole väga suur möödalask), sest oskan vastata vaid ühele küsimusele: Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?



Õun, kahtlemata õun!

Suislep - esimene puuvili, mida sai juba varakult salaja roheliste pisikeste punnidena puu otsast näpatud ja pugitud.
Kui emale vahele jäime, hirmutas ta meid vähemalt seitsme tõvega, mis kõik tabavad kui tooreid õunu sööme.
Olime tugevad maalapsed, ei saanud ükski tõbi meid kätte ja ema jutt oli meie jaoks vaid muinasjutt.
Räägi-räägi, küll me usume - olime pailaste nägudega kuulamas.

Antoonovka on teine õunasort, mis eredalt oma maitsega meelde on jäänud. Niisugune mõnus hapukas ja vähemalt jõuludeni jätkus neid süüa.
Antoonovkast tegi ema ka ahjuõunu. Oi kui nämmad!

Veel mäletan soojade suvede murakaid, kuuselaante mustikaid, rabade sinikaid.
Pohlad ja jõhvikad ka kuulusid menüüsse.
Vaarikadki olid mõnusad.
Maasikad, need kõikide lemmikud: neid mulle meeldis korjata ja kõrrele ajada.
Kõik maasikakeed said edasi kingitud.
Maasikas ei ole mingi söödav mari, ütles minu organism juba päris pisikese lapsena.

Praegugi on minu esimene eelistus õun.
Sellele järgneb kuivatatud viinamari ja riburada pidi kõik muu kodumaine kraam.

Fotojaht. 3

Ikla piiripunkt.

Welcome to Estonia.

3 momenti, mis jäid piirile jõudes kohe silma.


Kõigepealt tervitab piirile jõudjat hiigelsuur reklaamplakat.
Õlu, reklaam, äri oleks siis nagu esimesteks märksõnadeks eestlaste kohta.


Seejärel Eesti lipp. Sinine, must ja valge.


Ning endised piirikontrolli rajatised. Meenutamaks aega enne Scengeni lepinguga liitumist. Praegu asub seal kantiin. Saab süüa, raha vahetada ja niisama jalga puhata televiisori ees.

teised