Gustave Eiffel oli mu meelest yks wägga waffa mees,

vaat, millise uhke torni välja nuputas!


31. märtsil 1889 heiskas Gustave Eiffel pärast kaks aastat, kaks kuud ja viis päeva kestnud töid torni tippu Prantsuse riigilipu. Ta nimetas oma loomingu „300 meetri torniks”, aga ootuspäraselt kinnistus praegune nimi üsna peatselt.

Lisaks võid lugeda siit.

Näiline vabadus.

Jalutuskäik loomaaia territooriumil.

Mõnikord oleks päris huvitav olla krokodill.

Peituda vette ja sealt piiluda, kuidas maakera pöörleb ja inimkond rabeleb. Ei tea mille nimel rabeleb? Ja kuhu küll välja jõuda soovib.

Kui kõht tühjaks läheb, mõne ettevaatamatu siis kinni napsaks!
Ei hakkaks mina teda jalaga tõrjuma, neelaks kohe alla!

Vaata veel...

Fotojaht. Valguseandja aegade hämarusest.

See siin on pilak.


Pilakusse pisteti peerg.
Meie esivanemate valgusti.

Enamasti oli pilak müüritud kolde kohale seina sisse, sest põhilised valgust vajavad tööd toimetati sealkandis.
See siin on teisaldatav pilak.
Mõnes majapidamises võis neid isegi kaks olla.
Pilaku all oli alati veenõu. Umbes vaksapikkuseks põlenud peerg asendati uuega ja ärapõlenud kustutati veenõus.
Kui perenaisel oli vaja sahvrist või kuskilt mujalt kaugemalt midagi tuua või midagi viia, pisteti peerg otsapidi suhu. Ja nii ta siis toimetas.
Oluline oli jälgida, et ei mindaks ruumi, mille põrand oli kaetud õlgedega. Peerg andis võimaluse valguses toimetada vaid kivi- või muldpõrandaga ruumides.

Üks põhjustest, miks riideid ja toiduaineid ei hoitud toas, vaid nende jaoks oli ait, oli ka see, et valgustuseks oli lahtine tuli.
Tulekahjusid oli päris tihti.


See anum on aga sütenõu.
Kui oma koldest tuli kustus, toodi niisuguse nõuga naabrite juurest hõõguvaid süsi.


Loomulikult on see siin vaid sütenõu koopia. Üks õige kasutatud sütenõu oli ju alati seest põlenud.

Teised

Alalõpmata on mul kõht tühi.

Ja ma muudkui vitsutan ja vitsutan.
Taimetoitu?
Oh, ei! Ikka kõike seda, mida ebatervislikuks peetakse!

Loomaaia jõehobud näivad küll tervislikku toitu söövat.

Vaata-aga vaata Gretekest!

Kui ei ole ikka hülgeks loodud,

ei maksa sügisvihma alla poosetama minna. Eriti veel siis kui selleks sobivaid riideid käepärast pole.

Järgmisel päeval tegin karu häält.

Kõrbelaevad Eestimaa sügises.

Brrr...külm, et mitte öelda jäine tuul puhub läbi lihast ja luust. Taevataadi lahkel loal lisandub naha vahele pugev vihmki meeleolu kimbutama.

Aga kaamlid tunnevad end igal pool hästi.


Eestimaa sügis ei tee neid nukraks. Eriti veel niisugusel päikselisel septembripäeval, mil meie loomaaias neid uudistasime. Siin nad seisavad kenasti rahulikult järjekorras ja ootavad, mil talitaja kõrvalaedikus nende toidulaua kaetud saab.

Aga meile, inimestele kuluks vist täna küll ära kojamehena toimiv kaamlite kolmas poolläbipaistev silmalaug.
Muuseas, kaitseb ka tolmu ja liiva eest.

Fotojaht.Sügis.

Tähelepanu!
Sügis on kätte jõudnud! See aastaaeg nõuab, et hoolitseksid tähelepanelikumalt oma tervise

ja vaimu eest!


Teised

Sügis.

Tallinn, 08.10.09

Kõnnumaa maastik vol 3

September.

Fotojaht. Roomajate neli poosi.

Uudishimulik madu.


Rahulolev madu.


Looklev madu.


Mina-olen-Sinu-sõber-madu.


Teised fotojahtijad

Üleeile läksin Miinisadamasse laevu pildistama.

Ilm oli ilus, tuulevaikne, päikesepaisteline.
Olles jõudnud juba sadama territooriumile, muutus päikesepaiste sügisilmadele kohaselt paari minuti jooksul tugeva tuulega vihmahooks.
Madala ehitise räästaalune pakkus piisavalt turvalist varju.
Pildile jäid tuules lehvivate okstega kased ja esimese vabariigi aegsed vesilennukite angaarid.

Vihma püüdsin ka jäädvustada.


Meremuuseumi laevad jäidki pildistamata.
Mere roheline värv ja lainete tants paelusid sedavõrd, et unustasin fotoaparaadi olemasolu.