Tuvil on saunapäev.

Seal ta soputas mõnusalt, Montmartre`i mäel, hommikuvärskes tänavapesuvees.
28.11.09

Pühapäeviti saab Cite` saare lilleturust linnuturg.

Kaunitarid oma saatust ootamas.

Notre`- Dame.

Tänavakohvik. Menüükaardi ootel.

Isegi vihmasel oktoobrilõpupäeval on Champs-Elisee`s tänavakohvikus kõik lauad hõivatud.

Ebaõnnestunud püüdlus tabada naeratust.

Miks ta naeratab?, küsitakse.
Küsisin minagi. Ta ei vastanud.

Kutsusin pildile.
Oli lahke ja tuligi.

Aga pildilepüüdja oli veidi kohmakas.



Leonardo da Vinci La Giaconda Louvre
25.10.09

Ühel ilusal päeval naeratas mulle õnn vaadata õue läbi kunstivaramu püramiidi.

Üks väga kuulus veski.

Fotojaht. Masin.

Masinad on need mehhanismid, mis meie elu kergemaks, mugavamaks ja huvitavamakski muudavad.

Minu fotosilma ette jäidki eelkõige need, mis elu põnevamaks teevad.

Üks nostalgiahõnguline buss laste mängudemaalt.

Ja kana.

Saurus, mis teeb tagurpidisaltosid

ja pardike, mis rõngast tõmmates häälitsema ja ringi vuristama hakkab.


Ning veel üks masin, mis algselt huvilisi ja muid asjapulki Eiffeli torni sõidutava tõstuki tööle pani.
Nüüdki töötab ta usinalt kaitsva klaaskupli all.


Teised.

Gustave Eiffel oli mu meelest yks wägga waffa mees,

vaat, millise uhke torni välja nuputas!


31. märtsil 1889 heiskas Gustave Eiffel pärast kaks aastat, kaks kuud ja viis päeva kestnud töid torni tippu Prantsuse riigilipu. Ta nimetas oma loomingu „300 meetri torniks”, aga ootuspäraselt kinnistus praegune nimi üsna peatselt.

Lisaks võid lugeda siit.