Olengi kohal.
Seal, kus ajas on avarust.
Kell on küll seinal. Ja näitab ka aega. Täitsa õiget eesti aega.
Kuid aeg ei piira inimest.
Inimene heidab pilgu kellale harva.
Siis kui on vaja bussi peale minna. Mitte tõtata.
Meie tõttame. Meie, kes me elame linnades ja linna lähedal maal ja käime tööl ja koolis ja lasteaias ja teatris ja kinos ja kohtumistel ja kohtingutel ja teeme igasuguseid tähtsaid asju ja palju tähtsaid asju jätame tegemata, sest aega ei ole. Ajaga on kitsas, aeg on piiratud.
Kohas, kuhu ma saabusin, on ajal teine mõõde. Avaruse mõõde.
Pisikesed marakratid ärkavad kui unemati liiv on otsa saanud. Hommikul või keskhommikul. Veidi varem või hiljem, see pole ju oluline, sest päevas on aega ja ajal on avarust.
Uinuvad siis kui uni tuleb. Unel on aega ja öös on avarust.
Pisikeste marakrattide ja nende vanemate kodu asub kesk vaikuse avarust.
Tsivilisatsiooni hääled ei jõua nendeni.
Varem oli siin praeguses vaikuse tsitadellis kümmekond talu ja suured pered.
Hoiti silmsidet teiste majapidamistega.
Praegu on lähim asustatud tare kilomeetrite kauguses.
Silmapiiri piirav noor mets kannab endas siin seega praegu hoopis avarust. Aja avarust.
Vaade põhja
läände
ja lõunasse
Tee idakaarde, hommikumaale, läbi vaikuse avaruse, viib välja aja avarustest, teistsuguste avaruste avastamiseni.
Eestimaal
ja mujal maailmas
Teised.
