Üks kaunis koht siin Eestimaal ehk kuidas Kuradisaarel kuradeid näha saab.

Käsmu, kapteniküla.
koht, kust ülemöödunud ja möödunud sajanditel 80 aasta jooksul 62 kaptenit sirgus. omamoodi maailmarekord maailma ajaloos.
äraütlemata ilus paik.

võttis meid möödunud laupäeval vastu päikese ja meretuulega.

heledad lippidest aiad ümber majade


traditsiooniliselt heledad verandadega elamud



pisike mere äärde viiv tänav


arvatavasti kunagine pritsuhoone


kirik



ning pisike surnuaed ümber kiriku


kabel,


kus fotonäitus Käsmu inimestest ja suvitajatest



kivid, kivid, kivid...
aedades


rannal ja meres



Kuradisaar, kuhu seekord lausa kuiva jalaga sai


vetikad rannal


ja rannaäärses läbikumavas meres


õnnekivide kuhil, kuhu kivi visates oma soovi peab vaikselt mõtlema ajal kui kivi kuhilasse lendab


endises piirivalvekordonis asuv meremuuseum


ja mõningad eksponaadid






kosklate pesakastid

kosklad munevad mune rohkem kui välja haududa suudavad, seega on rannaelanikel võimalik oma toidulauda kosklate munadega rikastada.


nõuka aja kunstiteos meremuuseumi kõrval



ja "Rannamännid", meie kodu kaheks päevaks.

hubane, puhas, armas.
perenaiseks proua Endla, ääretult lahke ja vastutulelik.

päike loojub merre ja tõuseb merest.
kajakate kilked ja naer ning jutuvada.
maikuine aulide edasilennuoote koor varahommikul äratamas.
puukoristajate askeldused siinsamas kõrvalmännil.
vaikus.
merekohin.
lainelaks.
suvitajaid veel pole.
männimets ja matkarajad.
mõnusa huumoriga kohalikud külamehed.



ah et kuidas siis Kuradisaarel kuradeid näha saab?
väga lihtsalt.

lähed Kuradisaarele.
keerad selja saare suunas, kummardud ette ja vaatad jalge vahelt saarele.
pool tundi niisugust asendit ja platsis nad ongi!

kas kiiremini ei saaks?
saab, saab.

asend jääb samaks, kuid kuradite väljailmumise kiirus sõltub omastatud promillide kogusest.
kui promille väga palju juhtub olema, pole asend enam üldse oluline.