koht, kust ülemöödunud ja möödunud sajanditel 80 aasta jooksul 62 kaptenit sirgus. omamoodi maailmarekord maailma ajaloos.
äraütlemata ilus paik.
võttis meid möödunud laupäeval vastu päikese ja meretuulega.
heledad lippidest aiad ümber majade
traditsiooniliselt heledad verandadega elamud
pisike mere äärde viiv tänav
arvatavasti kunagine pritsuhoone
kirik
ning pisike surnuaed ümber kiriku
kabel,
kus fotonäitus Käsmu inimestest ja suvitajatest
kivid, kivid, kivid...
aedades
rannal ja meres
Kuradisaar, kuhu seekord lausa kuiva jalaga sai
vetikad rannal
ja rannaäärses läbikumavas meres
õnnekivide kuhil, kuhu kivi visates oma soovi peab vaikselt mõtlema ajal kui kivi kuhilasse lendab
endises piirivalvekordonis asuv meremuuseum
ja mõningad eksponaadid
kosklate pesakastid
kosklad munevad mune rohkem kui välja haududa suudavad, seega on rannaelanikel võimalik oma toidulauda kosklate munadega rikastada.
nõuka aja kunstiteos meremuuseumi kõrval
ja "Rannamännid", meie kodu kaheks päevaks.
hubane, puhas, armas.
perenaiseks proua Endla, ääretult lahke ja vastutulelik.
päike loojub merre ja tõuseb merest.
kajakate kilked ja naer ning jutuvada.
maikuine aulide edasilennuoote koor varahommikul äratamas.
puukoristajate askeldused siinsamas kõrvalmännil.
vaikus.
merekohin.
lainelaks.
suvitajaid veel pole.
männimets ja matkarajad.
mõnusa huumoriga kohalikud külamehed.
ah et kuidas siis Kuradisaarel kuradeid näha saab?
väga lihtsalt.
lähed Kuradisaarele.
keerad selja saare suunas, kummardud ette ja vaatad jalge vahelt saarele.
pool tundi niisugust asendit ja platsis nad ongi!
kas kiiremini ei saaks?
saab, saab.
asend jääb samaks, kuid kuradite väljailmumise kiirus sõltub omastatud promillide kogusest.
kui promille väga palju juhtub olema, pole asend enam üldse oluline.
