Ühel jaanuarikuu sombusel lõunatunnil võtan fotoka ja astun otsustava sammu.
Vaim on valmis.
Kuhu minna?
Balti jaama ümbruses liigub alati mitut masti markantseid tegelasi. Täna aga valitseb siin millegipärast vaikus ja tühjus. Halb ajastatus.
Sean sammud turule.
Pisike kõhklus kõditab siiski hinge. No kuidas ma hakkan lihtsalt heast peast võõraid inimesi pildistama?
Alustuseks proovin mannekeeni peal. Ei hakka vähemalt sõimama. Mis sest, et vaid pool mannekeeni, ikkagi viltidega, jalad soojas!
Selja tagant ja kummarduvat inimest ka päris mugav ja julge jäädvustada...
kuid selle onu näoilme on päris karm. Ja küsimus: "Meist tegid pilti vä?!", kõlas vägagi ähvardavalt.
Otsin üles oma parima naeratuse, vastan jaatavalt ja näitan pilti. Tädi on ükskõikne. Onu jääb pildiga vist rahule ja on üsnagi leebe moega juba.
Teen veel kiirestii ühe klõpsu järgmistest inimestest.
Kuid sellega said ka mu julgusvarud otsa.
Püüan end koguda tuvidega.
Part on täis poseerimislusti
ning seega taastub minu julguski.
Püüan siit ja sealt huvitavamaid inimesi fotokasse näpsata.
Kuid nad on nii kiired ja mina aeglane.
Oh üllatust, esmapilgul kurjana välja näinud onu on vist päris edev ja pidevalt satub mulle naeratades vastu. Olen nii üllatunud, et ei märka teda rohkem pildistadagi mitte.
Ja mõni võtab vaevaks isegi lehvitada. See lisab arale fotoaparaadiga jänkuhingele julgust.
Siblin veel veidi aega tulutult ringi enne kui taipan turuväravasse seisma jääda. Seal jooksevad ju kõik hiirekesed kenasti kiisu suhu.
Oi, mis jõuluhaldja moodi onu laskus äkitsi mu kõrvale. Kust ta tuli, ei märganudki. Ühtäkki oli ta olemas ja temast kiirgas põnevust ning headust.
Ruttu üks haldjaplõks!
Ning sama ootamatult kui ta mu kõrvale ilmus, oli ta korraga mu vastas, käes pildistamismasin ning mindki püüti kinni.
"Wonderful place!", avaldas meeshaldjas arvamust ning kadus sama ootamatult kui ilmuski.
Veel mõned turulttulijad
ning vaatevälja ilmub töökas onu purustatud killustukukäruga.
Ta näeb, et pildistan ning on mu vaateväljas eriti töökas ja usin.
Küsib, mis ajalehe juurest ma olen.
Valmistan talle pisikese, kuid kehakeeles väljenduva väljapaistva pettumuse kui vastan, et õpin pildistamist.
Jaa-jaa, õppida on ka vaja.
Viskab veel paar kühvlitäit peent kildu libedale teele
ning läheb oma rada.
Teen veel mõne plõksu
ning vaatan kella.
Lõuna hakkab peaaegu et läbi saama.
Seisan veel veidike turuväravas, fotokas käes kui üks auto peatub ja autost tuntakse huvi, et kas müün fotoaparaati.
"Ei, teen pilti!", hüüan lõbusalt ja püüan temagi kinni.
7 kommentaari:
Oehh, nostalgia tuli peale. On kohti, kus aeg seisab. Kunagi, kui ma aastaid Koplis elasin, käisin pea igal nädalavahetusel seal turul. Nüüd pole aastaid sattunud, jääb igapäevastest käiguteedest väga kaugele. Tegelikult on kahju. Mulle meeldib, et sellised kohad veel alles on ja igale poole pole jõutud läikivat eurovärki ehitada.
kogu reportaaž oli nii hea et :))
ja see punase mütsiga onu :) oleks kohe pidanud taipama, et väljamaalane.
Kui ilmetud (ilmekad) on ikka meie inimesed! Kahju, et mind turul polnud.
Ise sain kõige paremad pildid vanadekodust. (mäletad, see jõulupidu) Neile kohe meeldib lasta ennast pildistada.
Kui ma ise kiiruga turust läbi jooksen, mõtted sihikindlalt ostuplaanide juures, raske kott õlga maadligi vedamas ja nägu halvale ilmale kohaselt pahur, siis ma ehk saaks kah pildistaja peale pahuraks, kui mind ootamatult üllatatakse :D
Mäletad, kuidas Voldemar-August oli suvisel laadal inimesi pildistanud. Seal on ilmed ja meeleolud hoopis rõõmsamad ja "modellid" ei pane sellises mõnusas olustikus pildistajat pahaks.
:) Tubli! Julgus on hea algus.
hmmm... mul on tunne, et kui mina Pelgulinnas elasin, siis Balti jaamas veel turgu ei olnud. Kui ma laps olin, oli turg Telliskivi tänava alguses, hiljem tehti sinna Mööblimaja...
Ise olen ka mõnikord tänavamelu pildistanud, teen näo pähe, nagu püüaks mingit erilist hoonet.. ja siis plõx... keegi ei saa aru, keda-mida pildistasin :P
Aga turu-pildid, tuleb tunnistada, on vägagi ilmekad :)
loen praegu Justin Petrone "Minu Eesti" 1.osa.
leian, et meie eestlased, võtame tõepoolest elu ja iseend äärmiselt tõsiselt. kliima on jama! on küll! masendav lausa!
Bianka, Sind tahaks küll pildistada kui Sa mornilt kottidekoorma all lookas turult tuled! :D
kaua Balti jaama turg on sellel kohal olnud, ei teagi. hea küsimus. pean mõnelt linnakodanikult järgi uurima. aga see turg on vapustav, nostalgiline, ajastuhõnguline...
eks püüan mõne aja pärast taas julgusvarusid forsseerida :)), see koht väärib palju pildistamist.
Postita kommentaar