12.02.11
laupäev, 19. veebruar 2011
kolmapäev, 16. veebruar 2011
esmaspäev, 14. veebruar 2011
reede, 4. veebruar 2011
Balti jaama turul
Püsimatu hing ei anna rahu. Tahaks niiväga inimesi proovida pildistada.
Ühel jaanuarikuu sombusel lõunatunnil võtan fotoka ja astun otsustava sammu.
Vaim on valmis.
Kuhu minna?
Balti jaama ümbruses liigub alati mitut masti markantseid tegelasi. Täna aga valitseb siin millegipärast vaikus ja tühjus. Halb ajastatus.
Sean sammud turule.
Pisike kõhklus kõditab siiski hinge. No kuidas ma hakkan lihtsalt heast peast võõraid inimesi pildistama?
Alustuseks proovin mannekeeni peal. Ei hakka vähemalt sõimama. Mis sest, et vaid pool mannekeeni, ikkagi viltidega, jalad soojas!
Selja tagant ja kummarduvat inimest ka päris mugav ja julge jäädvustada...
kuid selle onu näoilme on päris karm. Ja küsimus: "Meist tegid pilti vä?!", kõlas vägagi ähvardavalt.
Otsin üles oma parima naeratuse, vastan jaatavalt ja näitan pilti. Tädi on ükskõikne. Onu jääb pildiga vist rahule ja on üsnagi leebe moega juba.
Teen veel kiirestii ühe klõpsu järgmistest inimestest.
Kuid sellega said ka mu julgusvarud otsa.
Püüan end koguda tuvidega.
Part on täis poseerimislusti
ning seega taastub minu julguski.
Püüan siit ja sealt huvitavamaid inimesi fotokasse näpsata.
Kuid nad on nii kiired ja mina aeglane.
Oh üllatust, esmapilgul kurjana välja näinud onu on vist päris edev ja pidevalt satub mulle naeratades vastu. Olen nii üllatunud, et ei märka teda rohkem pildistadagi mitte.
Ja mõni võtab vaevaks isegi lehvitada. See lisab arale fotoaparaadiga jänkuhingele julgust.
Siblin veel veidi aega tulutult ringi enne kui taipan turuväravasse seisma jääda. Seal jooksevad ju kõik hiirekesed kenasti kiisu suhu.
Oi, mis jõuluhaldja moodi onu laskus äkitsi mu kõrvale. Kust ta tuli, ei märganudki. Ühtäkki oli ta olemas ja temast kiirgas põnevust ning headust.
Ruttu üks haldjaplõks!
Ning sama ootamatult kui ta mu kõrvale ilmus, oli ta korraga mu vastas, käes pildistamismasin ning mindki püüti kinni.
"Wonderful place!", avaldas meeshaldjas arvamust ning kadus sama ootamatult kui ilmuski.
Veel mõned turulttulijad
ning vaatevälja ilmub töökas onu purustatud killustukukäruga.
Ta näeb, et pildistan ning on mu vaateväljas eriti töökas ja usin.
Küsib, mis ajalehe juurest ma olen.
Valmistan talle pisikese, kuid kehakeeles väljenduva väljapaistva pettumuse kui vastan, et õpin pildistamist.
Jaa-jaa, õppida on ka vaja.
Viskab veel paar kühvlitäit peent kildu libedale teele
ning läheb oma rada.
Teen veel mõne plõksu
ning vaatan kella.
Lõuna hakkab peaaegu et läbi saama.
Seisan veel veidike turuväravas, fotokas käes kui üks auto peatub ja autost tuntakse huvi, et kas müün fotoaparaati.
"Ei, teen pilti!", hüüan lõbusalt ja püüan temagi kinni.
Ühel jaanuarikuu sombusel lõunatunnil võtan fotoka ja astun otsustava sammu.
Vaim on valmis.
Kuhu minna?
Balti jaama ümbruses liigub alati mitut masti markantseid tegelasi. Täna aga valitseb siin millegipärast vaikus ja tühjus. Halb ajastatus.
Sean sammud turule.
Pisike kõhklus kõditab siiski hinge. No kuidas ma hakkan lihtsalt heast peast võõraid inimesi pildistama?
Alustuseks proovin mannekeeni peal. Ei hakka vähemalt sõimama. Mis sest, et vaid pool mannekeeni, ikkagi viltidega, jalad soojas!
Selja tagant ja kummarduvat inimest ka päris mugav ja julge jäädvustada...
kuid selle onu näoilme on päris karm. Ja küsimus: "Meist tegid pilti vä?!", kõlas vägagi ähvardavalt.
Otsin üles oma parima naeratuse, vastan jaatavalt ja näitan pilti. Tädi on ükskõikne. Onu jääb pildiga vist rahule ja on üsnagi leebe moega juba.
Teen veel kiirestii ühe klõpsu järgmistest inimestest.
Kuid sellega said ka mu julgusvarud otsa.
Püüan end koguda tuvidega.
Part on täis poseerimislusti
ning seega taastub minu julguski.
Püüan siit ja sealt huvitavamaid inimesi fotokasse näpsata.
Kuid nad on nii kiired ja mina aeglane.
Oh üllatust, esmapilgul kurjana välja näinud onu on vist päris edev ja pidevalt satub mulle naeratades vastu. Olen nii üllatunud, et ei märka teda rohkem pildistadagi mitte.
Ja mõni võtab vaevaks isegi lehvitada. See lisab arale fotoaparaadiga jänkuhingele julgust.
Siblin veel veidi aega tulutult ringi enne kui taipan turuväravasse seisma jääda. Seal jooksevad ju kõik hiirekesed kenasti kiisu suhu.
Oi, mis jõuluhaldja moodi onu laskus äkitsi mu kõrvale. Kust ta tuli, ei märganudki. Ühtäkki oli ta olemas ja temast kiirgas põnevust ning headust.
Ruttu üks haldjaplõks!
Ning sama ootamatult kui ta mu kõrvale ilmus, oli ta korraga mu vastas, käes pildistamismasin ning mindki püüti kinni.
"Wonderful place!", avaldas meeshaldjas arvamust ning kadus sama ootamatult kui ilmuski.
Veel mõned turulttulijad
ning vaatevälja ilmub töökas onu purustatud killustukukäruga.
Ta näeb, et pildistan ning on mu vaateväljas eriti töökas ja usin.
Küsib, mis ajalehe juurest ma olen.
Valmistan talle pisikese, kuid kehakeeles väljenduva väljapaistva pettumuse kui vastan, et õpin pildistamist.
Jaa-jaa, õppida on ka vaja.
Viskab veel paar kühvlitäit peent kildu libedale teele
ning läheb oma rada.
Teen veel mõne plõksu
ning vaatan kella.
Lõuna hakkab peaaegu et läbi saama.
Seisan veel veidike turuväravas, fotokas käes kui üks auto peatub ja autost tuntakse huvi, et kas müün fotoaparaati.
"Ei, teen pilti!", hüüan lõbusalt ja püüan temagi kinni.
reede, 28. jaanuar 2011
neljapäev, 20. jaanuar 2011
Möödunud pühapäev, hall nagu argipäev
Kalamaja kandis, teel mere äärest linna suunas.
Picassot ei ole kodus. Picasso läks kuule.
Mõnel hangel on aknad.
16.01.11
Picassot ei ole kodus. Picasso läks kuule.
Mõnel hangel on aknad.
16.01.11
esmaspäev, 17. jaanuar 2011
Tellimine:
Postitused (Atom)