Fotojaht. Loojang. Parandatud ja täiendatud väljalase.

Siin on päikeseloojangu pildid, mis tehtud ca 3 tunni jooksul.

Niisuguseid loojangumomente ja -värve püüdsin oma aparaati 24. juuni õhtul rabajärve ääres.


Alles üsna kõrgel, kuid varsti...

hakkabki loojuma

poeb ette tekkinud pilvest mööda


ning soosaarel kasvava metsatuka taha peitu

näitab veel mõnda aega kaunist kuma

ning seejärel saabub õhtuvalgus.

Põhjamaa valged ööd.








Siin on kevade viimase päeva päikeseloojangutaevas ja -maastik Tartumaal.




Teised

Fotojaht. Tee

Sündimise tee.

Kiili viimasest vastsekestast tuleb välja täiskasvanud kiil.

Üks hetk kiili eluteel.

Äsjakoorunud kiili keha on pehme ja peaaegu värvitu.
Paari päeva jooksul omandab see aga liigile omased tunnused,
tiivad muutuvad jäigaks ning kiil hakkab lendama.

Kiili valmikustaadium, mille jooksul nad toituvad, paarituvad ja munevad, kestab vaid mõned nädalad.
Vastseiga kestab mõnedel kiililiikidel ühe aasta, mõnedel ulatub aga kolme-nelja aastani.

Rabajärve kaldataimedel, kus seda sündimise imet pildistada õnnestus, oli ohtralt noori kiililapsi lennuaja küpsemist ootamas.
Päike sillerdas nende tiibadel.
Võrratu vaatepilt!

Teised

Puuvili. Meem.

Ringiveerevas puuviljameemis pidas Emmeliina mind tammetõruks. Tõrust võib kasvada uhke ja suur puu. Tõrudest said alguse hiied, kus tammehiiglaste vahel meie esivanemad oma tähtsaid toiminguid toimetasid. Seega kanda tammetõru tiitlit on vist üsnagi vastutusrikas. Eh, Emmeliina, Sind küll!



Käsitlen meemi omal kombel (loodan, et reeglite rikkumine pole väga suur möödalask), sest oskan vastata vaid ühele küsimusele: Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?



Õun, kahtlemata õun!

Suislep - esimene puuvili, mida sai juba varakult salaja roheliste pisikeste punnidena puu otsast näpatud ja pugitud.
Kui emale vahele jäime, hirmutas ta meid vähemalt seitsme tõvega, mis kõik tabavad kui tooreid õunu sööme.
Olime tugevad maalapsed, ei saanud ükski tõbi meid kätte ja ema jutt oli meie jaoks vaid muinasjutt.
Räägi-räägi, küll me usume - olime pailaste nägudega kuulamas.

Antoonovka on teine õunasort, mis eredalt oma maitsega meelde on jäänud. Niisugune mõnus hapukas ja vähemalt jõuludeni jätkus neid süüa.
Antoonovkast tegi ema ka ahjuõunu. Oi kui nämmad!

Veel mäletan soojade suvede murakaid, kuuselaante mustikaid, rabade sinikaid.
Pohlad ja jõhvikad ka kuulusid menüüsse.
Vaarikadki olid mõnusad.
Maasikad, need kõikide lemmikud: neid mulle meeldis korjata ja kõrrele ajada.
Kõik maasikakeed said edasi kingitud.
Maasikas ei ole mingi söödav mari, ütles minu organism juba päris pisikese lapsena.

Praegugi on minu esimene eelistus õun.
Sellele järgneb kuivatatud viinamari ja riburada pidi kõik muu kodumaine kraam.

Fotojaht. 3

Ikla piiripunkt.

Welcome to Estonia.

3 momenti, mis jäid piirile jõudes kohe silma.


Kõigepealt tervitab piirile jõudjat hiigelsuur reklaamplakat.
Õlu, reklaam, äri oleks siis nagu esimesteks märksõnadeks eestlaste kohta.


Seejärel Eesti lipp. Sinine, must ja valge.


Ning endised piirikontrolli rajatised. Meenutamaks aega enne Scengeni lepinguga liitumist. Praegu asub seal kantiin. Saab süüa, raha vahetada ja niisama jalga puhata televiisori ees.

teised

Fotojaht.Avarus.

3 tundi ja 10 minutit. 270 kilomeetrit.
Olengi kohal.
Seal, kus ajas on avarust.

Kell on küll seinal. Ja näitab ka aega. Täitsa õiget eesti aega.
Kuid aeg ei piira inimest.
Inimene heidab pilgu kellale harva.
Siis kui on vaja bussi peale minna. Mitte tõtata.
Meie tõttame. Meie, kes me elame linnades ja linna lähedal maal ja käime tööl ja koolis ja lasteaias ja teatris ja kinos ja kohtumistel ja kohtingutel ja teeme igasuguseid tähtsaid asju ja palju tähtsaid asju jätame tegemata, sest aega ei ole. Ajaga on kitsas, aeg on piiratud.

Kohas, kuhu ma saabusin, on ajal teine mõõde. Avaruse mõõde.
Pisikesed marakratid ärkavad kui unemati liiv on otsa saanud. Hommikul või keskhommikul. Veidi varem või hiljem, see pole ju oluline, sest päevas on aega ja ajal on avarust.
Uinuvad siis kui uni tuleb. Unel on aega ja öös on avarust.


Pisikeste marakrattide ja nende vanemate kodu asub kesk vaikuse avarust.
Tsivilisatsiooni hääled ei jõua nendeni.

Varem oli siin praeguses vaikuse tsitadellis kümmekond talu ja suured pered.
Hoiti silmsidet teiste majapidamistega.
Praegu on lähim asustatud tare kilomeetrite kauguses.

Silmapiiri piirav noor mets kannab endas siin seega praegu hoopis avarust. Aja avarust.


Vaade põhja



läände


ja lõunasse






Tee idakaarde, hommikumaale, läbi vaikuse avaruse, viib välja aja avarustest, teistsuguste avaruste avastamiseni.





Eestimaal


ja mujal maailmas




Teised.

Üks kaunis koht siin Eestimaal ehk kuidas Kuradisaarel kuradeid näha saab.

Käsmu, kapteniküla.
koht, kust ülemöödunud ja möödunud sajanditel 80 aasta jooksul 62 kaptenit sirgus. omamoodi maailmarekord maailma ajaloos.
äraütlemata ilus paik.

võttis meid möödunud laupäeval vastu päikese ja meretuulega.

heledad lippidest aiad ümber majade


traditsiooniliselt heledad verandadega elamud



pisike mere äärde viiv tänav


arvatavasti kunagine pritsuhoone


kirik



ning pisike surnuaed ümber kiriku


kabel,


kus fotonäitus Käsmu inimestest ja suvitajatest



kivid, kivid, kivid...
aedades


rannal ja meres



Kuradisaar, kuhu seekord lausa kuiva jalaga sai


vetikad rannal


ja rannaäärses läbikumavas meres


õnnekivide kuhil, kuhu kivi visates oma soovi peab vaikselt mõtlema ajal kui kivi kuhilasse lendab


endises piirivalvekordonis asuv meremuuseum


ja mõningad eksponaadid






kosklate pesakastid

kosklad munevad mune rohkem kui välja haududa suudavad, seega on rannaelanikel võimalik oma toidulauda kosklate munadega rikastada.


nõuka aja kunstiteos meremuuseumi kõrval



ja "Rannamännid", meie kodu kaheks päevaks.

hubane, puhas, armas.
perenaiseks proua Endla, ääretult lahke ja vastutulelik.

päike loojub merre ja tõuseb merest.
kajakate kilked ja naer ning jutuvada.
maikuine aulide edasilennuoote koor varahommikul äratamas.
puukoristajate askeldused siinsamas kõrvalmännil.
vaikus.
merekohin.
lainelaks.
suvitajaid veel pole.
männimets ja matkarajad.
mõnusa huumoriga kohalikud külamehed.



ah et kuidas siis Kuradisaarel kuradeid näha saab?
väga lihtsalt.

lähed Kuradisaarele.
keerad selja saare suunas, kummardud ette ja vaatad jalge vahelt saarele.
pool tundi niisugust asendit ja platsis nad ongi!

kas kiiremini ei saaks?
saab, saab.

asend jääb samaks, kuid kuradite väljailmumise kiirus sõltub omastatud promillide kogusest.
kui promille väga palju juhtub olema, pole asend enam üldse oluline.

Verstapost.

viiekümnenda eluaasta täitumine näib inimese eluteel mingi erilise verstapostina olevat.

olen kuulnud inimesi ahastamas, et viiskümmend!, oh nüüd on elu läbi! vähemalt aktiivsem osa elust!
ootasin minagi teisi kuulates seda tunnet.
50.-dal sünnipäeval ei tundunud küll midagi erilist juhtuvat. vähemalt minu jaoks mitte.

terve kuu olen mõelnud, mis siis ikka teisiti on.

ei, hoobilt, laks ja muutus, nii ei toimugi ju midagi.

tasapisi on tulnud kõik: elukogemused, õppimised vigadest.
nii enda kui teiste omadest.
maailm on muutunud avaramaks ja küpsemaks.
väärtushinnangud on värvi ja sisu täiustanud.

muud ei olegi juhtunud.

ka peale viitkümmet on elu huvitav ja ilus oma keerdkäikudes ja värvide kombinatsioonis.
läbitud elutee lisab sellele kõigele vaid tasakaalukust ja veidi enam kindlusunnet.
ning annab julgust ajastu ja eaga kaasnevatele ebameeldivustele vastuhakkamiseks.

hing ja vaim tuleks vaid osata hoida värske ja noorena.